Reedel käisime Rakvere teatris vaatamas E.-E. Schmitti raamatu järgi tehtud etendust "Oskar ja Roosamamma: Kirjad jumalale". Mitmeid olid seda teost lugenud ja kuna olime eelnevalt ka klassis raamatu sisust vestelnud, ei olnud kellelegi üllatuseks näidendi tõsine - aga samas ka pisut koomiline - sisu.
Ja siin teie mõtteid etendusest:
Lava oli väike ning see oli alguses natuke masendav, mitte sellepärast, et see oli väike, vaid sellepärast, et seal oli haiglavoodi.(Jaanika)
Lugu räägib 10-aastasest poisist Oskarist, kes elab haiglas ja kes kuuleb ühel päeval midagi, mida ta poleks tohtinud kuulda: nimelt tal on jäänud elada 12 päeva...
Minule meeldis see näidend väga ja soovitan kõigile, kellel vähegi võimalik on, seda õpetlikku näidendit vaatama minna.(Madis)
Oskar oli suht naljakas. Lahe oli tõesti, et kõik lapsed olid vait. (Jüri)
Lapsed saavad sageli mõnedest asjadest paremini aru, kui täiskasvanud. Oskar sai väga hästi aru, et ta peab surema. Näidendit vaadates sain ma aru, et tuleb olla koos oma vanemate ja sugulastega. Oskar oli minu arust üks väga lahe poiss, kes ei kartnud surra. Ta nautis oma elu iga sekundit. Mina soovitan seda teatritükki kindlasti vaadata.(Märt-Hendrik)
Roosamamma oli iseloomult väga hea inimene, ta ei haletsenud Oskarit, kuigi vahel ootas Oskar haletsust. Just Roosamamma innustaski poissi jumalale kirjutama...Vaimselt aitas ka Oskar vana prouat. (Kristi)
Etenduse alguses käis mul peast läbi tuhat mõtet ja küsimust. Üks nendest oli see, et kuidas näitleja seda mängib ja millisena ta Oskarit kujutab. Mulle meeldis see, kuidas Roosamamma õpetas Oskarit 2 nädala jooksul, mis tal elada jäänud, iga päev mitu aastat korraga elama, siis tunduski, et Oskar oleks nagu elanud kõrge vanuseni. See muutis kurva tõe kergemini vastuvõetavaks. Ma arvan, et kui sul on raske, siis on alati hea, kui su kõrval on sõber, kes aitab pikka argipäeva natukenegi positiivsust tuua. (Kristin)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment